Sepp (vananenud kirjanduses raudsepp) on käsitööline, kes töötleb (sepistab) rauda. Sepp töötab sepikojas, kus on alasi, ääs ja teised töövahendid.

Eestis oli sepp üks esimene kutseline oskustööline. Sellele viitab sõna sepp kasutamine teiste oskustööliste kirjeldamiseks, näiteks kingsepp, pottsepp, puusepp.
Eestis ulatuvad rauasulatamisjäljed 1. sajandisse eKr. Kohalik tooraine oli soomaak, mida saadi turba põletamisel. Kindlasti oli sepistamine levinud varemgi, kui kohalikku toorainet veel ei olnud. Põhiline sepa toodang oli talu majapidamises vaja läinud tööriistad. Tehti ka relvi (mõõku, oda- ja nooleotsi) ja ehteid.

Sepale on folklooris ja mütoloogias sageli omistatud üleloomulikke võimeid (Ilmarinen, Kalevipoeg (eepos), Thori vasar). Sepas on nähtud nõiaga sarnanevat inimest.
Kuni 20. sajandi alguseni oli sepa amet Eestis üsna levinud. Tehti isegi aurukatlaid ja viljapeksumasinaid. Lõuna-Eestis olid levinud külasepad, Lääne-Eesti saartel aga talu sepikojad.

Kuigi tööstuslik metalli töötlemine on hõivanud varem seppadele kuulunud töövaldkonna, ei ole sepistamine siiski välja surnud. Sepad on end kohandanud nende uute oludega ja leidnud oma niši. Selleks nišiks on käsitöö, mida suurtööstused ei tee. Nii teevad sepad tänapäeval peamiselt suveniire, sepis-kunsti, kuid ka ehituses vaja minevaid rauddetaile.